Jagan teile oma kurbust :(

Täiesti ettearvamatult sattusin ühte ratsakooli maneezhi ja siis vaatasin seal ratsakooli trenni. Lapsed tiksusid oma ponidega harjutusi teha ja siis tuli maneezhi üks blond neiu oma hobust kordetama. Tal olid kaasas kaks ülipeenikest nööri, mis ta siis kinnitas hobuse suuliste külje, need hobuse esijalgade vahel läbi ja ksidus hobuse palja selja kokku nii, et juba seisvas asendis kangestus hobune täiesti kringlisse. Ehk tavakeeli tõmbas nende nööridega hobuse pea ´alla´.


Ja siis ta hakkas hobust “kordetama“ . Ja see vaene, vaene hobune….

Ta oli nagu tangide vahel, iga astutud traavisammuga tõmbas ta seljale kinnitatud nööridega raksaki vastu keelt samal ajal kui nöör soonis seljalihastesse…


Looma silmad olid pahupidi, ta üritas surve eest põgeneda, aga mitte ühtegi võimalust polnud, stekk ajas teda edasi, nöör soonis selga ja suulised lömastasid keelt…

Ta samm oli lühike ja kange, selg pinges, suu pahupidi… ta oli täiesti paanikas, ta pidevalt pasandas, üritas käest ära tõmmata, pukitada, leida/ pakkuda lahendust, kuidas sellest valust välja saada, kuid mitte mingisugust tagasisidet ta ei saanud peale piitsaga edasi ajamise. Ta jäi seisma, läks koha peal paanikasse, üritas tagujalgadele tõusta, värises ja hingeldas.


Neiu tõstis pilgu tribüünil istujate poole `Näete, ma saan selle raskesti käsitletava hobusega hakkama, vaadake kui kognud ja hea treener ma olen…`. Ja kõik jätkus…
Sinnamaale oli ´´treening´´ kestnud umbes 20 minutit.


Ma lihtsalt seisin kangestunult ja see tundus nagu paha unenägu. Maneezh oli täitunud valu, agoonia, hirmu ja paanikaga.


Ja siis ma tundsin enda sees seda valu mis oli maneeźhi täitnud…..

Ma tundsin seda igas oma ihurakus, mu kõht kangestus, süda läks pahaks, pea hakkas ringi käima ja tundsin et kukun pikali. Purskusin nutma ja inimene, kellega koos seal olime, lihtsalt vedas mind autosse. Ma nutsin, nagu pole kunagi nutnud.
Ma tundsin selle hobuse valu ja lootusetust iga oma ihurakuga…


Mis on üle mõistuse kurb, on see, et selle neiu jaoks on see tõenäoliselt tavaline hobuse ´õpetamine´.

Võin spekuleerida, et see neiu lihtsalt tegi seda, mida talle on treener õpetanud ja ta lihtsalt ei oska paremini. Ta arva, et nii õpetatakse hobust “lõdvestama´´ , ´´suust pehmeks“ (kus oskused lõppevad, sealt algab brutaalsus…).

Miks on nii, et hobuseid nagu ´´võib´´ väärkohelda, aga koeri mitte, kujutage ette, et sarnast jõudu ja valu põjustatakse näiteks koerale… või lapsele?


Mitte kunagi pole hilja hakata hobust kuulama ja tähele panema.
Mitte kunagi pole hilja astuda välja oma mugavusstsoonist, et õppida ja areneda.


Ja nüüd tean, et minu ülesanne on jätkata nende postituste, mis toetavad hobuse eetilist ja harmoonilist treenimist!


Kui tänu nendele postitustele hakatakse kasvõi ÜHTE hobust teadlikumalt treenima ja teda märkama, siis minu töö on tehtud!


Aitähh teile kõigile, kes te seda lehte oma külastamiste, jagamiste ja kaasamõtleva sõnaga toetate.

Leave a Reply

Your email address will not be published.