Puudutusel ja puudutusel on väga suur vahe!
See, et ma hobust patsutan ja sellega oma tänu ja armastust temale (pealtvaatajatele?) väljendan, ei tähenda veel, et see hobusele meeldiks.
Hobuse nahk on tema kõige suurem organ. Hobuste tundlikkus ja puudutuse talumise piir on väga erinevad. On ka nii tundlikke hobuseid, keda ei saa näiteks tekitadagi, sest see põhjustab neile suurt stressi. Mõnele hobusele ei meeldi inimese füüsiline puudutus üldse (siin võib olla ka palju psühholoogilisi- ja suhteprobleeme).
Väga tavapärane hobuse tänamise viis on tema patsutamine kaelale. Patsutatakse aga sageli sama robustselt, nagu klopiks vaibast tolmu välja (vaata mis iganes parkuuri finiśhit!). Võid kindel olla, et see hobusele EI meeldi! Ajaga ta harjub ja õpib seda taluma, kuid kui see on talle ebameeldiv, siis kindlasti ei väljenda see hobusele sinupoolset armastust ja tänu!
Mida siis teha?
Õpi oma hobust tundma, jälgi teda karjakeskkonnas ja veeda temaga üks-ühele koos aega mitte midagi tehes. Mõni hobune näitab väga intensiivselt välja, kas üldse ja kus kohast inimene teda sügada võiks suunates selle kehaosa inimese poole (tagumiku pööramine inimese poole ei pruugi olla ähvardus, see hoopis võib tähendada, et palun süga mind sabajuurelt, sest ma ise ei ulatu!).
Kui jägin samal ajal hobuse näoilmeid ja kehakeelt, siis võin üsna ruttu aru saada, mis, kus kohast ja kui tugev puudutus/sügamine talle meedib.