5 nippi, et olla edukas ratsanik!

Edukas ratsanik on avatud meelega ja õpib kogu elu. Minu vastutus on ennast kurssi viia sadulapassimise, värkimise, hobuse treenimise, pidamise ja söötmise jms teemadel. Ainult nii saan olla kindel, et tagan parima oma hobusele, et ta saaks mulle olla terve ja koostööaldis partner.

Kas märkad, et mõni ratsanik areneb järjepidevalt, teine aga jääb paigale? Mis võivad olla edukate ratsanike saladused ja mida teevad nad teisiti? Jagan sulle viite nippi, mida rakendades võib areng ratsanikuna uue hoo sisse saada!

Edukas ratsanik harjutab treeneri käe all

Ka mitmekordsetel olümpiavõitjatel on oma treener! Ei ole vahet, kas tahan saada parimaks takistussõitjaks või õppida hobust käsitlema käekõrval maa peal. Kui tahan areneda, siis kõige kiirem tee on saada nõu sellelt, kelle töö ja treeningud mind inspireerivad. Üksi pole mul mõtet ratast leiutama hakata – see eeldaks mitut eluiga, mida mul lihtsalt pole!

Ka mitmekordsetel olümpiavõitjatel on oma treener! Ei ole vahet, kas tahan saada parimaks takistussõitjaks või õppida hobust käsitlema käekõrval maa peal. Kui tahan areneda, siis kõige kiirem tee on saada nõu sellelt, kelle töö ja treeningud mind inspireerivad. Üksi pole mul mõtet ratast leiutama hakata – see eeldaks mitut eluiga, mida mul lihtsalt pole!

Treener näeb alati kõrvalt seda, mida ma ise ei suuda märgata. Antud treeningseminaril selgitab mu treener hobuse kaela anatoomiat ning kuidas saavutada kogu keha läbivat painet liikumisel.

Kui aga huvipakkuva treeneri tunnid on kallid, ta paikneb minust kaugel distantsil või üldse raskesti kättesaadav, siis võin endalt küsida, mis peaks juhtuma, et trennid temaga võimalikuks saaks?

Kust saaksin raha kokku hoida, et trennide eest tasuda? Kas suure vahemaa korral oleks võimalik teha treeninguid veebisilla vahendusel või pean investeerima treileri ostmisesse? Kas teadmiste saamiseks peaksin muust elust pausi võtma ja treeneri juurde töötavaks õpilaseks (working student) minema? Kas võin ennast talle vabatahtlikuks appi pakkuda ning nii tema õpetamisi ja treeninguid kõrvalt piiluda? Kõik on võimalik, kui ma seda päriselt soovin ja oma elus muutuste jaoks ruumi teen!

PS! Kui hakkan trenne võtma, siis pean arvestama sellega, et esimesed trennid ja lõpptulemus, mida ihaldan, võivad olla väga erinevad. See, mida näen sotsiaalmeedias, on jäämäe tipp. Meisterlikkuse saavutamine võib võtta aastaid. Kindel on aga see, et kiireim tee minu unistusteni on järgida oma ala tippude nõuandeid.

Edukas ratsanik hoiab ennast väga heas füüsilises vormis

Kaks keha saavad liikuda harmoonias, kui mõlemad on heas vormis nii vaimselt kui füüsiliselt. Ratsanikuna treenin oma hobust olema heas vormis ning suutma ennast painutada, sirutada ja tasakaalus liikuma. Kõik eelnev kehtib aga ka minu kui tema ratsaniku kohta!

Kujuta ette olukorda, kus ma kannan kukil inimest, kes on halva füüsilise vormiga ja ebakindel, halva tasakaaluga ja nõrkade lihastega. Tõenäoliselt jään püsti ja saan hakkama, aga see ei pruugi olla meeldiv kogemus. Pean suutma tasakaalustada nii ennast kui ka ebakindlat kandamit oma kukil, mis omakorda loob minu kehasse üleliigset pinget ja ebamugavust.

Ja nüüd teine olukord – minu kukil on inimene, kes on tegelenud pikemat aega näiteks jooga või muu kogu keha kaasava treeninguga. Sel inimesel on hea lihastoonus ja tasakaal ning tänu sellele suudab ta oma asendit minu kukil kergusega säilitada. Sellise inimese kandmine on lihtne ja me saame koos harmoonias liikuda.

Kujuta, mida võiks tunda hobune nende kahe erineva inimese all! Selleks, et mina saaksin oma kehalise vormi piisavalt heaks, ei piisa üks kord nädalas kõndimas käimisest. Ratsutamise välisel ajal peaksin vähemalt mõned korrad nädalas tegelema lisatreeninguga, et saavutada ja säilitada ratsutamiseks vajalik kehaline vorm.

Minule sobib kõige paremini võimlemine kodus hommikuti Youtube videote järgi.

Enamikel meist on töö, pere, lapsed ja muud kohustused. Aja leidmine võib olla väga keeruline, kuid jällegi on kõik tehtav, kui ma valin oma ellu muutuse toomise.

Näiteks õhtuti Netflixi vaatamise asemel võiksin käia hoopis trennis. Kui sinna aga ei jõua, on Internet täis treeningkavasid, mida saan teha kodus igal ajal. Kui 40-minutiliseks kavaks aega napib, siis võin alustada 15 minutist. Kui suudan regulaarselt 15 minutit võimelda, siis poole aasta pärast on mu kehal juba hoopis teine toonus ja tasakaal. See omakorda loob mulle võimaluse kasutada oma keha ratsutamise ajal paremini ja võimaluse hobusele liikuda minu all mõnusamalt.

Edukas ratsanik kasutab hobusel hästi sobivat varustust

Siinkohal toon välja kaks põhilist varustuse osa – sadula ja suulised, kuid korrektse sobivuse nõue kehtib kõige kohta, mida ma hobusele peale panen.

Sadul

Kontsakingades suudan ma  vast 500 meetrit ära joosta, aga edasi lipates valgub veri suhu ja lihtsalt kuidagi ei taha… Kui mu hobuse sadul on näiteks kitsas, siis tema jaoks võib ratsutamine tunduda sama nagu mulle kontsakingades jooksmine –  ma jään ellu, aga see on väga ebamugav ning võin spekuleerida, et ma ei taha seda tegevust pikalt ja päevast päeva teha!

Sadul peab sobima nii hobuse kui ka minu kehaga ning muidugi vastama alale, mida harrastan.  Aja jooksul hobuse keha muutub, mis omakorda eeldab ka sadula kohendamist. Väike laps ei sobi ratsutama täiskasvanu sadulaga – näen seda kahjuks liiga tihti, kui hobusele on leitud enam–vähem sobiv sadul, millega siis üks trenn sõidab pisike 7-aastane tüdruk ja teisel päeval 170 cm pikk naine. Selleks, et sadul täidaks oma funktsiooni, peab see olema vastavuses nii hobuse kui ka ratsaniku suurusega.

Igale hobusele ei pruugi sobida raamiga sadul. Ehe näide on mu eestlane, kellele lasin teha täpselt tema mõõtude järgi raamiga sadula. Lasin Belgias olles sadula ka selle brändi sadulapassijal üle vaadata, sest märkasin, et mu hobune ei tundnud ennast ratsutades mugavalt. Kõik oli mõõtmiste järgi ideaalne, kuid hobune ütles, et ta eelistab pehmet ratsutamispatja! Samas mu tundliku Hispaania preili jaoks ei sobi ratsutamispadi üldse, vaid ta vajab just raamiga sadulat, mis ratsaniku poolt tulevat informatsiooni veidi „summutaks“.

Suulised

See, et mingit suulisetüüpi või -brändi kiidetakse, ei tähenda, et too ka minu hobusele sobiks. Kui mu hobuse suu on rahutu ja ta lõpmatuseni suulist suus keerutab, ei keskendu treeningule ning see on kestnud juba pikka aega, siis ei pruugi praegune suuline sobida. Rahutu suu põhjuseid võib olla ka muid, kui suulise sobivus on kindlasti üks asi, millele tähelepanu pöörata.

Näiteks on levinud arusaam, et kolmeosaline suuline on hobusele mugavaim. See ei tähenda aga, et see igale hobusele sobiks.  Mida rohkem on suulisel liigendeid, seda ebastabiilsem ja liikuvam too on ning seda rohkem võib see tundlikku hobust ärritada.

Seesama eestlane, kes eelistab raamiga sadula asemel ratsutamispatja, eelistab kolmeosalise suulise asemel hoopis kangsuulist, mis on ta suus rahulik ja stabiilne. Hispaania preili aga ei taha ühtegi suulist näha ja tunneb ennast tänasel päeval kõige mugavamalt suulistevaba kapsoniga.

Oluline on ka see, et kapsel ei oleks liiga tugevalt kinnitatud ja hobusel oleks võimalik märku anda, kas tal on mugav. Isegi siis, kui kogu varustus on mõõdetud ja väliselt sobilik, on hobune see, keda pean kuulama, sest tema ütleb lõppsõna.

Läbi suulise jõuab hobuse tagajalgadest loodud energia ja informatsioon minu kätesse. Selleks, et hobuse ja minu vaheline kommunikatsioon oleks kõige parem, on oluline, et leiaksin talle kõige paremini sobiva suulise.

Edukas ratsanik valmistab hobuse korrektselt ratsutamiseks ette

Et minu ambitsioonid oleks korrelatsioonis sellega, milleks hobune võimeline ja valmis on, olen enda jaoks loonud väga lihtsa reegli: kui soovin hobusega ratsa midagi teha, siis ta peab sama oskama teha kõigepealt ilma ratsanikuta. Pean olema saavutanud hobusega maa pealt nii hea kommunikatsiooni ja koostöö, et ta mõistab mu märguandeid.

Hobuse keha ei ole loodud ratsutamiseks. Looduses elades on ta keha ideaalne – raskus esiotsal, et tagajalgadel oleks lihtne teda järgmise rohututini tõugata. Et ma ratsutades tema kehale liiga ei teeks, pean teda õpetama oma keha teistmoodi kandma – raskuskese tuleb viia tagajalgade suunas.

Looduses ei liigu ükski vaimselt terve loom ringiratast! Kui maatöö ja ratsatreeningu üks osa on ringil liikumine, siis minu töö on õpetada hobune oma keha ringil asetama ja kandma biomehaaniliselt korrektselt.

Kui hobune ei suuda näiteks korderingil lõdvestunult liikuda, siis inimese lisamine sinna selga teeb olukorra hullemaks. Lisaks tema kehale, mis ei ole veel valmis ringil liikuma, peab ta hakkama tasakaalustama ka inimest. Pannes need kaks asja kokku, siis mõni hobune soovib pidevalt kiirustada, teine aga ei taha üldse liikuda. Võivad tekkida juhtimis- ja käitumisprobleemid, mis kuidagi ei parane.

Kuidas saan oma hobust aidata? Minu jaoks kõige loogilisem ja lihtsam viis ratsahobuse ettevalmistamiseks on maatöö ehk võimlemisharjutuste sooritamine maa peal käekõrval. Maatöö on ratsatreeningus vundamendiks, mille tegemine valmistab nii hobuse keha kui ka meele ette ratsaniku kandmiseks ja avab uksed harmooniliseks koostööks.

Edukas ratsanik pühendub enesearengule

Heaks ratsanikuks ei ole võimalik saada paari aastaga või ainult kord nädalas treenides. Ratsutamise õpe kestab terve elu, see on väga pikk protsess oma tõusude ja kohati veel suuremate mõõnadega, mille jooksul õpin treeningpedagoogika ja -psühholoogia pusletükke kokku seadma ning avastan ka enda kohta palju uut.

Päevakohase info ja treeningmeetoditega kursis olemine on minu enda vastutus – pean iganädalaselt lugema, vaatama videoid, kuulama podcaste, käima treeningseminaridel. Pean hoidma ka oma meele uue jaoks avatuna. Pean alati  küsima „miks“ ja aru saama, miks ma midagi teen.

Erinevate treeningmeetodite ja võtete kohta on Internetis väga palju hariduslikku infot. Mitmekülgsed teadmised võimaldavad mul omakorda erinevaid olukordi analüüsida ja teha järeldusi, kuidas saan ennast ja oma hobust kõige paremini aidata, jõudmaks ligemale oma unistustele.

Leave a Reply

Your email address will not be published.