Mind kutsuti treenima ühte ´probleemhobust´´. Ta oli tige ja kuri ja viskas seljast maha.
Seadsin talle selged ja konkreetsed piirid, et minust üle EI jookse, ja käest ära EI tõmba. Ta on mära suure algustähega- tema käest ei ole midagi võimalik ´võtta´ vaid tuleb kokkuleppele saada ja temalt reaalselt ´küsida´.
Ükskord läksin temaga tegelema nagu alati- natukene kontakti loomist, erinevates kehaasendites talutamist, stekimärguannete õpetamist…Ja siis ta kutsus mind selga… Mõtlesin, et ehhh… mis asja? Ja ta kutsus mind selga, et tule nüüd, läheme ratsutame… Ei, see pole ju võimalik?
Mõtlesin omaette, et jah, nii ju ei tohi- mu telefoni aku oli just tühjaks saanud (et kui midagi juhtub, siis ei saa abi kutsuda), olin metsavahel temaga üksinda, kiivrit polnud, hobusel oli peas ainult kapson, seljas oli ainult pehme sedelgas ja tekk…Ja ta vaatas mind oma sügavate silmadega ja kutsus…
Kõik oli teoorias vale- nii ei tohiks kunagi ju teha, aga ta kutse oli täis rahu ja lõdvestumist. Ja ´kainet mõistust´ eirates täiesti alistusin ta kutsele. Otsisime ühe suurema kivi (mina olen 160 cm jumbu ja tema mu kõrval megasuur!) parkisin ta sinna äärde ja läksin selga, kõndisime mõned ringid, tegime peatused, olime lihtsalt koos selles hetkes ja tulin maha.
Ja mis on mu õppetund sellest olukorrast- see, et me midagi silmaga ei näe ja katsuta/ tõestada ei saa, et tähenda, et seda olemas pole. Aitähh Fortunata, et sa ´sunnid´ (temaga pole muud pidi võimalik mu silmis) mind õppima suhtlema sügavamal tasandil ja näitad, et kõik on võimalik!
Fortunata tee jõudis minuni. Täna on ta kodu minu juures 🙂
Kui me võtame piisavalt aega ja anname neile võimaluse ja soovi kaasa ´rääkida´, siis avanevad ka nemad. Ja kui mul kunagi selle märaga õnnetus jutub või ta seljast kukun (kindlasti kirjutan sellest teile), siis teadke, et see oli minu süü, sest tegin rohkem, kui ta valmis oli ja ei kuulanud teda.
Kuulakem ja usaldagem ma hobuseid… ja võõraid kaa, neil on nii nii palju rääkida! Teinekord võib aeglaselt minnes kõige kaugemale jõuda!