Miks me hobuse pidamisel ümbritseme nad elektrikarjusega?
Miks?
See teeb ju hobusele haiget, kui ta seda puudutab…. Ümbritsedes hobuse kopli elektrit täis traadiga, seame ta keskkonda, kus ta võiks pidevalt haiget saada…
Kas me oleme siis hobuse vastu jõhkrad ja halvad, et paneme ta valu tekitavasse keskkonda?
Ei!
Piisab kõigest paarist korrast traadi puudutamisest ja hobusele on ´mängureeglid´ selged- ta püsib elektrikarjusest viisakas kauguses.
Elektrikarjusega me loome hobusele konkreetsed piirid, mis tagavad tema, meie ja teiste turvalisuse. Samuti võiks mõelda hobukäsitlusest. Hobune peab teadma ´mängureegleid´- inimene peab talle seadma piirid, mis tagavad nii hobuse kui ka inimese ohutuse. Teinekord on piiride seadmiseks vaja jõulisemat käitumist ja konkreetsust (tugev kehakeel/ stekk, hääl, ratsme surve). See ei tähenda, et ma olen oma hobuse suhtes halb, vaid et ma ütlen oma hobusele, et mu piirid lähevad siit ja ma mõtlen seda tõsiselt! Kui hobune teab, kus kohast lähevad piirid, siis see teeb talle ´mängureeglid´ selgeks.
Piirid tagavad turvalisuse nii inimesele kui ka hobusele.
Ja ´mängureeglid´ tähendavad ka seda, et inimene on hobuse vastu taktitundeline´, õrn ja tähelepanelik. Inimesel on hobuse treenimiseks nö ´tööriistakast´(steki, kehakeele, energia, ratsme, tunnetuse, hääle kasutamine, maius) ja meisterlik ´töömees´ oskab erineva tugevusastmega rakendada neid kõiki, kuid ta teeb seda just siis, kui seda tööriista vaja on.