Maatöö

Kui hobukäsitluse treeningutega (vt eelmist artiklit https://elerininnos.com/hobukasitlus/ ) on loomaga saavutatud usaldusel ja piiridel põhinev suhe, on aeg asuda hobuse keha ja meelt ette valmistama käekõrval treeninguks ja ratsutamiseks.

Mida tähendab maatöö?

Sõna maatöö tuleb otsetõlkest saksa (bodenarbeit) ja inglise (groundwork) keelest. Maatöö on ääretult lai teema ja vastus küsimusele, mida see täpsemalt tähendab, sõltub sellest, missuguse treeningmeetodi viljelejalt küsid. Selle artikli kirjutamisel tuginen ma Klassikalise ratsastuse ja Akadeemilise Ratsutamiskunsti printsiipidele.

Kui hobukäsitlust võiks nimetada lasteaiaks, siis maatöö tähendab hobusele juba koolihariduse omandamist. See tähendab hobuse füüsilist ja psühholoogilist ettevalmistust ning võimlemisharjutusi maa peal inimese kõrval ilma ratsanikuta.

Enne, kui hobusele selga lähen, õpetan talle maatöö abil selgeks baasoskused – liikumise kogu keha läbivas paindes, külgliikumised, tasakaalu hoidmise ringil ja alustan ka koondamisega. Seda kõike kolmes allüüris. Ei ole vahet, kas alustan maatööd noore kolmeaastase või kümneaastase sporthobusega, alati alustan alguses ühtemoodi.

Kui hobusega maatööd mitte teha, võivad edaspidiseid treeninguid jääda saatma probleemid, mida raskemate harjutuste sooritamisega parandada ei ole võimalik. Maatöö treeningute edenedes on võimalik välja jõuda ka kõrgema kooli elementide sooritamiseni maa peal – passaaž, piaffe, levaad. Samas on maatöö abil võimalik ka hobuseid halva ratsastuse või traumade järgselt rehabiliteerida ning hoida nende keha ja meel heas vormis läbi elu kuni kõrge vanuseni

Mida on vaja maatöö treeninguks?

Hobune

Tõug, sugupuu ja suurus ei ole olulised. Vanuselt vähemalt kolmeaastane. Ei ole vahet, kas hobust treenitakse tulevikus kooli-, takistus-, rakendisõiduks või saab temast hoopis perehobune ja laste lemmik. Maatööd võiksid teha kõik hobused enne oma “põhitööd”.

Kuidas ratsastada pisiponi, kui ma temaga ise ratsutada ei saa? Kui ma soovin, et ta oleks lapsele turvaliseks partneriks, siis on minu ülesanne ta maatööga ette valmistada sama põhjalikult, kui teen seda suure ratsahobusega.

Kapson (kordepäitsed)

Kapson on hobusesõbralik ja efektiivne suulistevaba valjastus, treeningu edenedes võib lisada ka suulised. Kapson on väga vana tööriist, mida on hobuste treenimisel kasutatud sajandeid. Inglise keeles cavesson, saksa keeles kappzaum. Kapsoni abil edastan hobusele infot ja õpetan teda liikuma tasakaalus ja paindes. Ükski varustus ise muidugi ei ole “lollikindel”. Kui mistahes varustust kasutada valesti ja oskamatult, ei anna see soovitud tulemust.

Kapson on asendamatu tööriist, selle abil saab anda hobuse kehale korrektne painde ´ninast sabani´. Kapsoneid on nii nailonist, kui ka nahast. Kapsoni ninaosa on kas ainult nahast või on seal ka metallist kett. Kapsonile on võimalik kinnitada ka suulised (rõnga külge, mis asub hobuse põsel).

Seda “multitööriista” saab kasutada maatööl, käekõrval treeningul, kordetamisel ja ka ratsutamisel. Suulistavaba kapson on päitsete järgselt alati esimene treeningvarustus. Oskamatu käsi teeb suulisega hobusele tunduvalt rohkem liiga kui kapsoniga. Enne suulise kasutuselevõttu peab kõigepealt inimene saama käeliselt osavaks ja tundlikuks, et mitte hobust suust häirida. Maatööl kinnitatakse nöör nina ees olevasse kapsoni rõngasse.

Kapsoni kasutamine suulise asemel on noorhobuse treenings olulisel kohal, sest kui tal on hammaste vahetumise aeg, siis võib suulise kasutamine ebamugavust põhjustada. Hobuse hambad võivad vahetuda kuni viienda eluaastani ja kõik vajaliku treeningu kuni hammaste vahetumise lõpuni saab edukalt ära teha kapsoniga.

Maatöötreeningute alguses hoitakse nöörist kinni umbes 1 meetri kaugusel hobuse ninast. Kui kõndimine selg ees on veel ebakindel ja inimene ei suuda oma kätt rahulikuna hoida, siis distantsilt ei sega hobust nii palju. Treeningute edenes hakatakse kinni hoidma otse nina juurest.

Stekk

Seda kasutatakse hobusele märguannete andmiseks. Hobuse keha on pikk ja käega lihtsalt ei ulata. Stekk peaks olema kergekaaluline. Tavaliselt kasutatakse 130 cm pikkuseid koolisõidustekke, kuid minu lemmikuks on hoopis rakendipiits. Hobuse nina ees maatööasendis selg ees kõndides ulatan sellega märguandeid andma peaaegu sabani ja kui vaja, saan seda käes lühendada.

Nöör

Tavaline tautusnöör on liiga lühike. Korde liiga pikk. Mina kasutan 320 cm pikkuseid nahkratsmeid. Olen lõiganud ka tavalise korde lühemaks (lõigatud osast saab talutusnööri teha). Müüakse ka spetsiaalseid maatöönööre, kuid sageli on neil otsas rasked karabiinid. Kuna maatöös kinnitatakse nöör hobuse nina peale, siis mulle need metallkobakad hobuse tundlikul ninal ei meeldi. Nahast või nailonist nöör – see on maitse ja harjumuse küsimus.

Nahkratsmed, koolisõidustekk, kapson ja hobune – kõik, mis on vaja maatöötreeninguteks.

Mida õpib maatöös inimene?

Maatöös õpib inimene:

erinevaid talutusasendeid
juhtimismärguannete kasutamist ja kombineerimist – kehakeel, energia, hääl, kapson, talutusnöör, stekk
baasharjutustest edasijõudnud harjutusteni, külgliikumistest koonduseni
kuidas kombineerida erinevaid harjutusi hobuse paindlikkuse ja tasakaalu parendamiseks
õpetamispedagoogikat
mõistma liikumise biomehaanikat ja hobuse keha asümmeetriat

Nii nagu seltskonnatantsus, õpivad partnerid alguses ära põhisammud ja pärast neid omavahel kombineerima hakates sünnibki tants. Sama on maatöös, nii inimesel kui ka hobusel on oma osa vaja ära õppida.

Selleks, et saaksin hobusele midagi õpetada, pean kõigepealt suutma tema juures olla ja liikuda teda segamata. Pean oskama erinevates kehaasendites hobuse juures liikuda ja mõistma, kuidas kasutada oma oma keha, stekki ja nööri selleks, et hobusele midagi seletada. Pean ära tundma, missugune liikumine on biomehaaniliselt korrektne ja oskama märgata hobuse keha asümmeetriat.

Laias laastus kasutatakse maatöös kolme põhiasendit hobuse juures liikumisel ja nendes pean suutma osavalt kõndida ka konarlikul maapinnal.

Talutamise asend

Kõnnin hobuse pea kõrval, nägu liikumise suunas, temast umbes 50 cm kaugusel. Nöör on hobusepoolses käes, nööri ots ja stekk välimises käes.

Talutamisasend. Antud pildil võiks hobuse ninalt tulev nöör olla veidi pikem/lõdvem ja minu paremas käes võiks olla ka nööri ots, mis on sealt välja pudenenud.

Maatöö asend

Liigun selg ees hobuse nina ees alguses umbes 1 m kaugusel. Treeningute edenedes, inimese käelise osavuse ja hobuse oskuste suurenedes hoian lõpuks kinni otse hobuse nina juurest. Selg ees liikumisel on hea saada parem ülevaade hobuse liikumisest, tema keha asendist ja lihtne on anda ka stekimärguandeid.

Kordetamise asend

Liigun siseringil hobuse peaga samal joonel, hobune välisringil. Näiteks ringil vasakule hoian hobuse ninalt tulevat nööri vasakus käes, stekk ja nööri ots on paremas käes.

Kordetades ei kasuta ma fikseerivaid abiratsmeid, selle asemel õpetan hobuse liikuma ette-alla sirutades ja tasakaalus. Oma kehakeele, steki ja nööriga selgitan ponile, kuidas ta peaks oma keha liikumises asetama.

PS! Neid kõiki liikumisi saan harjutada igapäevaselt kodus ilma hobuseta. Saan õues maha panna koonustest ringi/sirge ja harjutada nägu ning selg ees kõndima ja jooksma. Kui mul juba üksinda keeruline kõndida selg ees ringjoonel, kuidas peaks seda suutma teha hobune koos minuga?

Mida õpib maatöös hobune?

Esimesed harjutused, mida (noor)hobune õpib maatöös:

Ette alla sirutama
Kogu keha läbivat külgsuunalist painet hoidma
Sisemise tagajalaga keharaskuse alla astuma

Ette-alla sirutamine käe suunas on üks esimesi harjutusi. Hobune õpib kätt usaldama ja kuulama.

Edasijõudnud maatööharjutused:

Õlad sees
Traavers
Renvers
Küljendus
Piruett
Piaffe
Levaad
Terre a terre

Paul sooritamas koondpeatust, see on üks samm enne levaadi. Koondus tähendab seda, et hobune kõverdab tagumiste jalgade liigesed, viib keharaskuse tagajalgadele ja tõstab rinnakorvi.

Igast eelnevast harjutusest võiks kirjutada omaette raamatu – kuidas hobust õpetada, missugused on juhtimismärguanded ja biomehaaniliselt korrektne kehaasend. Kuid teekond algab alati alguses t- maatöö tegemiseks on vaja tahet, soovi õppida ja sageli ka avatud meelt juba varasemate teadmiste muutmiseks!

Eduka ja turvalise ratsutamise eesmärgil võiksid maatööd õppida tegema kõik ratsakooli õpilased enne, kui hobuse selga istuvad. See tagaks arusaama juhtimismärguannetest, hobuse ja enda kehakeelest ja õpetamise pedagoogikast. Samuti oleks see väga hea vaheldus ja liikumisravi ratsakooli hobustele.

Maatöö avab treeningutel uue põneva ukse ning pakub võimaluse veeta oma hobusega koos mõtestatud kvaliteetaega!

Ükskõik, kui uhke hobune või varustus mul on, treeningu teekonna pean läbi tegema ise ikka nullist alates. Ja ratast ise leiutada ei ole mõtet. Internetis on väga suurel hulgal tasuta õppematerjale nii eesti kui ka inglise/saksa keeles. Eestis on täna juba mitu õpetajat, kellelt saab nõuandeid. On täiesti tavaline ka see, et trenne võetakse videosilla vahendusel nii Eesti kui ka välistreeneritelt.

Maatöö treeningutel pole oluline harjutuste sooritamine, vaid mõistmine, miks ma seda hobusele õpetan, kuidas kõik üheks tervikuks kokku koondan ja kuidas need harjutused valmistavad meid mõlemaid ette edukaks koostööks ning ratsutamiseks. Ei tohi unustada, et iga hobune on indiviid ja võib vajada veidi erinevat lähenemist ja treeningu ülesehitust.

Maatööst järgmine samm on käekõrval treening:

Loe käekõrval treeningust siit