Hobukäsitlus
Hobukäsitluse treeningutel luuakse inimese ja hobuse vahel teineteisemõistmisel, usaldusel ja turvalistel piiridel põhinev suhtluskeel. Hobukäsitluse abil valmistatakse loom ette erinevateks olukordadeks (nt treilerisõit, näitusel osalemine) ja protseduurideks (nt arst, värkimine), millega ta inimeste maailmas kokku puutub.
Hobukäsitlus tuleb enne kõike muud (ratsutamine, hüppamine, rakendisõit jne), seda võib võrrelda näiteks tähestiku õppimisega enne jutu kirjutamist. Kõigepealt on vaja tähed ükshaaval selgeks õppida. Kui need on selged, siis neist saab hakata moodustama sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest sünnib hobuse ja inimese vaheline dialoog.
Hobukäsitluse “tähestik” tuleb selgeks õppida nii hobusel kui ka inimesel. Tahad sa või ei – iga kord, kui hobusega tegeled, oled sa tema õpetaja! Kas hobusele õpetatavad kombed on head või halvad, sõltub sellest, kui hästi oled ennast õpetaja rolliks ette valmistanud.
Mõned näited, missuguseid hobukäsitluse “tähti” peaks tundma hobune, et saaks sündida turvaline ja teineteisemõistmisel põhinev suhtlus inimesega:
– Inimese ja varustuse (stekk, nöör) usaldamine
– viisakad kombeid inimeste juures
– juhtimisvõtetele ja inimese kehakeelele reageerimine
– enese väljendamine inimese piire ja turvalisust arvestades
– oma meele ja keha lõdvestamine erinevates olukordades
Mõned näited, missuguseid hobukäsitluse “tähti” peaks tundma inimene, et saaks sündida turvaline ja teineteisemõistmisel põhinev suhtlus hobusega:
– Oma emotsioonide ja mõtete haldamine
– Kuidas hobune õpib? Õppimisteooria alused – positiivne ja negatiivne kinnistamine
– Hobuse emotsioonide ja kehakeele mõistmine
– Turvaliste ja usaldusel põhinevate piiride kehtestamine
– Juhtimisvõtete kasutamine: kehakeel, energia, stekk, hääl
– Hobuse stressimärkide mõistmine ning kuidas nendele reageerida
– Optimaalne töö ja puhkuse vahekord
Hobukäsitlus on kui maja vundament. Kui see on korrektselt ja tugevalt loodud, siis sinna saab ehitada väga palju ja vinget! Vundamenti kiirustades ja lohakalt luues ei saa aga loota, et sinna midagi erakordselt luua saaks. Jättes hobukäsitluses (vundamendis) augud sisse või luues seda kiirustades, jäävad kogu edasist arengut saatma probleemid. Neid ei saa parandada raskemate harjutuste kordamisega, vaid ainult tulles tagasi baashobukäsitluse juurde.
Ühte tavalist näidet kehvast vundamendist kohtad kindlasti võistlusväljakul. Soojendusväljakul hobuse selga minekuks on ratsanikul vaja abilist, kes hobust kinni hoiaks. Hobune ei lase inimest selga ja kui viimane selga saabki, siis tormab loom kohe edasi.
Missuguseid tähti peaks õpetama sellele hobusele:
– Inimese usaldamist erinevates olukordades
– Keha ja meele lõdvestamist erinevates olukordades
– Enne selga minekut inimese kõrval või rambi ääres rahulikult seismist
– Ratsaniku märguannetele reageerimist
Teades neid tähti, on hobusel usaldus inimese vastu, jäämaks rahulikuks erinevates olukordades ja ka oskus püsida paigal selga mineku hetkel.
Missuguseid “tähti” peab selle olukorra lahendamiseks teadma ratsanik:
– Kuidas hobune õpib? Õppimisteooria alused – positiivne ja negatiivne kinnistamine
– Hobuse emotsioonide ja kehakeele mõistmine
– Juhtimisvõtete kasutamine: kehakeel, energia, stekk, hääl
– Hobuse stressimärkide lugemine, nendele reageerimine, puhkuse ja pauside olulisus
Teades neid tähti, on ratsanik piisavate oskustega õpetamaks hobust stressirohkes olukorras selga mineku ajal lõdvestunult seisma.
Hobukäsitluse treeningutele kuluvat aega ei tohiks alahinnata. See on kõige olulisem osa vundamendis, mille peale saab ehitada ükskõik mida, KUI see vundament on korrektselt loodud ja tugev. On täiesti normaalne, et veedad 2-3 aastat oma noorhobust maast käe kõrvalt treenides enne seda, kui talle selga lähed.
Ei ole vahet, kas tegu on 2-aastase noorhobuse või 10-aastase sporthobusega – kui sa märkad, et su hobusel/sul on hobukäsitluse vundamendis augud, siis pole kunagi hilja minna tagasi sinna põnevasse algusesse ning luua kvaliteetsem ja toimivam suhtluskeel. Ja kui sa ise veel ei oska, siis ole julge ja küsi nõu! Hoia õppides oma meel avatud ja uudishimulik, lisateadmistest võidad alati nii sina kui ka su hobune!
Maatöö
Kui hobukäsitluse tulemusel on loomaga loodud usalduslik suhe ja hobune oskab arvestada inimese poolt loodud piiridega, siis järgmine samm on hakata hobuse keha vormima ja tasakaalu viima ning ette valmistama ratsutamistreeninguteks. Ka siin, enne kui hakkame hobuse keha mingis suunas mõjutama, peab kõigepealt inimene õppima ennast ja hobust tähele panema! Kui me liikumist ja käitumist ei analüüsi, siis me ka ei mõista, mida, kui palju ja kas üldse on vaja mõjutada ja muuta.
Maatöö tegemisel kasutatakse kapsonit, mille keskmisesse rõngasse kinnitatakse nöör. Maatöö abil hobusele selgeks baasasjad: paine, tasakaalu leidmine, ringil liikumine, külgliikumised ja alustatakse ka koondatud liikumisega.
Ratsutamiskunstipõhine kordetamine ei ole hobuse ringiratast jooksutamine tema väsitamiseks. Abiratsmeid pea fikseerimiseks ei kasutata, selle asemel õpetatakse hobune liikuma viisil, kus ta oma kehahoidu ise hoida oskab, liigub lõdvestatult ja tasakaalus.
Kordetamisel sooritatakse hobusega samad harjutused mis maatöös, nüüd ainult distantsilt, andes hobusele rohkem vastutust. Korrektne kordetamine nõuab nii inimeselt kui ka hobuselt palju oskusi ja esmalt alustatakse lühikese nööriga. Ligidalt on inimesel võimalus hobust juhtimisvõtetega rohkem toetada. Kui hobuse tasakaal ja oskused paranevad, suurendatakse distantsi.
Kõik külgliikumised õpetatakse hobusele selgeks kõigepealt maa peal, alles siis, kui hobune on liikumise omandanud ja suudab püsida heas tasakaalus, viiakse samad harjutused üle ratsutamisse.
Maatöös õpid:
– Varustuse kasutamist: kapson, stekk, nöör.
– Juhtimisvõtete kasutamist: energia, kehakeel, stekk, hääl.
– Mõistma hobuse psühholoogiat, asümmeetriat ja biomehaanikat.
– Hobust treenima korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.
– Sooritama harjutusi külgliikumistest koonduseni.
– Nende harjutuste abil hobust lõdvestama ja tasakaalu tooma.
Käekõrval treening
Kui maatöö treeningute tulemusena oskab hobune reageerida baasmärguannetele, siis järgmine etapp ta ette valmistamiseks ratsahobuseks on käekõrval treenimine.
Käekõrval treenides õpetan hobuse reageerima ratsmemärguannetele nii, nagu hakkan seda tegema ratsutades. Ka siin, enne kui hakkame hobuse keha mingis suunas mõjutama, peab kõigepealt inimene õppima ennast ja hobust tähele panema! Kui me liikumist ja käitumist ei analüüsi, siis me ka ei mõista, mida, kui palju ja kas üldse on vaja mõjutada ja muuta.
Käekõrval treeningus saab inimene liikuda hobusest seespool (paine inimese poole) ja väljaspool (paine inimesest eemale).
Käekõrval treeningus kasutatakse ühte (ainult kapsoni või ainult kangi ratse) või kahte ratset(kapson+ kang) märguannete andmiseks. Inimene liigub hobuse kõrval liikumise suunas või selg ees. Kui hobust piisavalt koondada, on võimalik ka näiteks see, et hobune galopeerib kõndiva hobuse kõrval.
Vastavalt vajadusele liigun hobuse kõrval kas nägu või selg liikumise suunas.
Ratsutamine
Käekõrval treeninguga olen oma hobusele õpetanud selgeks ratsmemärguanded ja liikumise erinevates allüürides ja kehaasendites. Nüüd on hobune valmis ratsutamiseks!
Ratsutamiskunstipõhises ratsutamises on treeningu sisu sama, mis maatöös, kordetamises, käekõrval treeningus, ainult et nüüd on inimese positsioon hobuse seljas ja teisastele juhtimisvõtetele- (secondary aids) kehakeel, hääl, stekk, ratse, käsi, lisandub esmane juhtimisvõte (primary aid)- istak.
Ratsutades on kõige olulisem hobuse liikumisega kaasa minna ilma teda segamata ja liikumist tunnetada läbi istaku. Kui seda suudan, alles siis saan hakata tema keha oma juhtimisvõtetega suunama ja vormima. Kui ma enne ei analüüsi, siis ma ka ei tea, kas, kui palju ja mida ma peaksin muutma hakkama! Hea istaku kujunemine võtab aasta(kümneid) pühendunud tööd, see ei juhtu kolme kuuga.
Ratsutamiskunsti treeningutel on lõppeesmärgiks juhtida hobust ainult istakust.
Ratsutamisel õpid:
– Hobust treenima korrektse kehahoiuga ette alla sirutatuses ja paindes.
– Hobuse liikumisega kaasa minema lõdvestatuses.
– Kasutama esmase juhtimisvõttena istakut.
– Tunnetama hobuse iga jala liikumist erinevates liikumisfaasides.
– Rakendama teisaseid juhtimisvõtteid istaku toetamiseks- käsi, ratse, säär, hääl, piits.
– Sooritama harjutusi külgliikumisest Kõrgema Kooli harjutusteni.
Vabatreening
Hobukäsitlus, maatöö, käekõrval treening ja ratsutamine on andnud mulle piisavalt kogemusi ja oskusi oma keha ning juhtimismärguannete haldamiseks. Nüüd peaks mul olema piisavalt oskusi, suhtlemaks hobusega ilma nööri abita.
Vabatreeningus suhtlen hobusega kasutades kehakeelt ja energiat. Kui ma näiteks ei suuda hobust lõdvestuses kordetada nööriga (nööri läbi suhtlen temaga andmaks märguanded, kuidas soovin, et ta keha oleks asetatud), siis on ilmselgelt liiga vara nöör ära võtta.
Vabatreening ei ole minu jaoks eraldiseisev treening ´ülesanne´. Ma ei SUNNI hobust endaga olema ja ma ei dituleeri end läbi kukkunuks, kui vabatreeningu ajal hobune minu juurest lahkub.
Kui hobune vabatreeningus minu juurest lahtkub, siis on see minule mõtlemise koht, kuidas saaksin meievahelist suhet ja oma juhtimismärguandeid veel paremaks lihvida, et me üksteist paremini mõistaksime!
Vabatreeningut teen ilma nöörita suletud alal- ratsaplats, koppel. Vabatreeningut võib teha treeningu igas etapis.
Vabatreeningul õpid:
– Lihvima oma juhtimisvõtete korrektsust ja täpsust.
– Suhtlema hobusega tema enda keeles- kehakeel+ energia.
– Sooritama harjutusi ilma nöörita baasharjutustest Kõrgema Kooli harjutusteni
Trikitreening
Trikitreeningu abil saab hobusele õpetada absoluutselt kõike! Mina kasutan trikkide õpetamisel peamiselt positiivset kinnitust (klikkertreening R+). See tähendab, et soovitud liigutuse järel teen häälega ´kliki´ ja hobune saab toidupreemia.
Trikitreening klikkermeetodiga on lõbus ja vahva, kuid sisaldab endas ka esmapilgul nähtamatuid karisid. Kui ma ei oska veel panna tähele hobuse emotsioone, siis võin tahtmatult premeerida hobuse tigedat/ agressiivset emotsiooni ja lõpptulemuseks saad kõrvad lidus hobuse, kes on kuri ja ohtlik.
Hobune EI ole õige esimeseks loomaks, keda trikke tegema õpetada. Enne, kui sa asud trikke õpetama hobusele, treeni välja üks kana, kits või lammas. Kass ja koer sobivad kaa, aga nemad on kiskjad nagu meiegi. Hobune on aga saakloom ja käitub teistmoodi kui kiskja.
Trikitreeningu kõige raskem ja lihtsam osa on peaülesande, triki lõpptulemuse, lahti harutamine ´miniülesanneteks´. Kui need järjest ära õpetada, siis sellest kasvabki välja soovitud trikk! Näitena kui tahan õpetada poni autosse minema, siis esimeseks ´miniülesandeks´ on see, et poni peab laskma oma esijalgu erinevate asjade peale tõsta. Miniülesanndeid võib ühhe triki õpetamisportsessis olla mitukümmend.
Akadeemiline Ratsutamiskunst
Kes varem seda väljentit kuulnud pole, siis pole tegemist mullegi uue, vaid aastasadu vana hobuste treeningmetoodikaga.
Igapäevaselt kasutame sõna ratsutamiskunst, tegelikult koosneb see hoopis kolmest sõnast- 1) akadeemiline 2) ratsutamis 3) kunst. Mida need kolm sõna minu jaoks tähendavad, seletan lahti alljärgnevalt.
AKADEEMILINE ratsutamiskunst
Pedagoogilised teoreetilised teadmised, mida on vaja omandada enne, kui alustan praktilist tööd hobusega. Kui treenin teist elavat olendit, siis saab minust tema õpetaja ja ilma teoreetiliste teadmisteta ei ole seda võimalik teha.
Mul on vaja teoreetilisi teadmisi hobuse psühholoogiast. Kes ta selline on? Kuidas ta mõistab maailma ja suhet minuga, kui tema on saakloom, mina aga kiskja?
Samuti on mul vaja teoreetilisi teadmisi hobuse biomehaanikast, sellest, kuidas tema keha funktsioneerib. Näiteks tagumise jala tõstmine kabja puhastamiseks- kuidas hobuse tagumise jala liigesed liiguvad ja kuidas peaksin jalga tõstma biomehaaniliselt korrektselt? Kui ma seda ei mõista, siis kuidas saan hobusele piafeed õpetada?
Samuti pean teadma õppimisteooria aluseid- positiivne ja negatiivne kinnitus. Kui ma hakkan hobusele midagi seletama, siis pean teadma metoodikaid, kuidas seda teha ja kuidas hobune üldse õpib.
Eelnevate teoreetiliste teadmiste abil saan hakata looma meie vahele ühist keelt ja teda õpetama.
Akadeemiline RATSUTAMISkunst
Loomulikus olekus on umbes 60% hobuse keharaskusest esijalgadel ja 40% tagumistel jalgadel. Selline raskuse jaotumine ei ole ratsutades hobusele tervislik. Ratsutamiskunstil põhinev ratsutamine tähendab seda, et hobuse kehas luuakse uus kunstlik tasakaal, ehk siis ratsutamistasakaal, kus ratsaniku ja hobuse keha raskuskeskmed ühtivad- hobune astub oma tagujalgadega ratsaniku raskuskeskme alla, hobuse rinnakorv tõuseb ja ta kannab suurt osa raskust tagumistel jalgadel. Nii saab hobune kanda ratsanikku temale tervislikult.
See, et ma püsin hobuse seljas kõigis kolmes allüüris, ei tähenda veel, et oskan ratsutada! See pigem tähendab, et olen piisavalt hea, et mitte alla kukkuda! Ratsutamist ilma ´kunstlikult loodud ratsutamistasakaaluta´ , kus enamus hobuse ja ratsaniku raskusest on hobuse esiotsal, võib nimetada transportimiseks- hobune on transpordivahend ja kannab inimest punktist A punkti B.
Akadeemiline ratsutamisKUNST
Kunstiks võib nimetada treeningu tulemusena loodud harmooniat inimese ja hobuse vahel. Harmooniat, kus inimese ja hobuse vaheline kommunikatsioon on väga hea ning kõrvaltvaatajale peaaegu märkamatu. Hobune on tundlik, koostööaldis ja kõik on sooritatud kergusega.
“Kaks keha peavad tahtma teha seda, mida kaks meelt suudavad.”
Bent Branderup